ARHITEKTUURIAJALOOLINE ÜLEVAADE

(väljavõte arhitektuuri-ajaloolistest eritingimustest)

koostanud Mart Kalm
kunstiteaduse doktor
Eesti DOCOMOMO

1.1. Linnaehituslik situatsioon

Tollase linnaehituse põhieesmärk oli asendada kesklinnas 19. sajandi ühe-kahekorruselised puumajad nelja-viiekorruseliste kivimajadega ja seda tehes elementaarselt õgvendada tänavaid, et pääseks liikuma mootortranspordiga. Kõige paremini õnnestus uus linnaehituslik ideaal saavutada Pätsi-aegses 1930. aastate teise poole majandusliku tõusu tingimustes Tõnismäel, kuhu kuulub ka vaatlusalune äridega elamu Pärnu mnt. 36 / Roosikrantsi 23. Eesmärk oli linnalik kivimajadest katkematu sein, kus iga üksiku maja fassaadi kujundusviis muutus seina kui terviku suhtes teisejärguliseks küsimuseks.

1936 viidi ellu ühe suurema läbimurdena praegune Pärnu mnt. lõik Vabaduse väljakult Sakala ristmikuni. Seetõttu tuli endine Väike Pärnu mnt. (nimetatud 1876) ümbernimetada Sakala tänavaks. Seoses selle uue Pärnu mnt. rajamisega nimetati samal ajal ka Suur-Roosikrantsi t. lihtsalt Rooskrantsi tänavaks, sest kadus ära Väike-Roosikrantsi tänav, mis oli tähistanud praegust Pärnu mnt. 30-36 lõiku. Läbimurdega ühenduses viidi tramm üle Roosikrantsi tänavalt Pärnu maanteele.

Tollased tänavate õgvendused ei suutnud vältida teravnurksete kruntide teket, kuid reaalsusega leppinuina suudeti neile luua vaateliselt efektseid hooneid.

1.2. Ehitusloost

Hoone tellija oli “Eestimaa liikumata varade ekspluateerimise seltsi Koch ja Ko”. Endisest kooliõpetajast krõbedaks ärimeheks tõusnud Koch oli 1920.-30. aastate vahetusel kindlustusseltsi EKA direktor ja tellis siis R. Natuselt Vabaduse väljaku äärse klinkermaja (praegu linnavalitsus) projekti. R. Natuse tollase tehniku Karl Utsali mäletamist mööda tehti EKA maja väga põhjalikult mitmeid uuendusi rakendades, Pärnu mnt. maja aga ehitati odavalt üürimajaks. Samas tehti majast makett (säilib praegu Arhitektuurimuuseumis), mille valmistas büroo tehnik Evald Espenberg. Võib arvata, et klinkerfassaad oli tellija soov.

Pärnu maantee maja esimene projekt on Tallinna linnavalitsuses kinnitatud 16. juulil 1935. Teine projekt on kinnitatud 5. jaanuaril 1937 ja tõenäoliselt fikseerib ehituse käigus sisseviidud muudatused. Need on eelkõige seotud äride väiksemaks tükeldamisega, mis osutab ehituse kavandamise aegsele liialdatud optimismile majanduskasvus. Ilmselt suutsid äripindu üürida vaid väikeomanikud, eriti nadilt mõjub efektse nurga muutmine pisikeseks töökojaks, kust ainult luugiga pääseb keldrilattu. Lihtsustunud on ka suurkorterite söögitoa ruumivorm teravnurgas, kus on loobutud algse lahenduse kaarjast seinast. Täpsustunud on keldri sisemine ruumijaotus.

Nagu tollal Tallinnas sageli olid ehitustöölisteks Peipsiäärsed venelased, kes käisid hooajatöödel.

1.3. Hoone ülesehitusest

Viiekorruseline maja on ehitatud raudbetoonist ja telliskivist, väljast vooderdatud klinkerkiviga. Teravnurksel krundil paiknev hoone koosneb kahest tiivast, mille vahelisse sisenurka jääb kitsuke hoov. Eluruumide aknad avanevad mõlemale tänavale, hoovi vaatavad köögid, teenija- ja vannitoad. Maja all on täiskelder, kus asusid nii korterite hoiuruumid, pesuköök, üks garaazh ja äride laod. Esimesel korrusel oli üheksa erineva suurusega äri, sh. üks neist koos korteriga, kojamehekorter graazhi peal ja läbisõit hoovi Roosikrantsi tänavalt. Majal on kolm trepikoda, kus igalt korruselt pääseb kahte korterisse. Korterid olid kõigil neljal korrusel ühesuguse planeeringuga. Nurgal asetsesid suuremad neljatoalised korterid, ülejäänud olid kahe-kolmetoalised. Kõik korterid olid varustatud WC ja vannitoaga, teenijatuba puudus ainult kahetoalistel. Tõenäoliselt hoovi valgustusnõude tõttu on Pärnu mnt. äärne hoonetiib väga õhuke, mistõttu sealsetes kahetoalistes korterites on tõelised miniköögid. Köökide väiksust ei maksa pidada arhitekti saamatuseks, pigem oli see ultramoodne võte ratsionaalses üksiku inimese korteris. Kõige linnapoolsemad Pärnu maantee äärsed korterid on naaberkrundi hoonestuse tõttu paksemad, mis üksiti muudab nad avaramaks ja paremini valgustatuks. Kuues korrus oli algselt pööning.

1.4. Arhitektuurist

Kaks R. Natuse kavandatud klinkerfassaadiga maja on Tallinna arhitektuuri kontektis tõeliselt erandlikud eksoodid, mille arhitektuuri määratlemine pakkus kaua raskusi. Need majad lähtuvad teadlikult Põhja-Saksa tellisekspressionismist. See on saksa ekspressionismi haru traditsioonilise tellisarhitektuuri alal, kuid stiili ei määratle siin ära üksnes materjalikasutuse traditsioon, vaid poliitilised konnotatsioonid. Nimelt hakkas I maailmasõja järel täielikus kaoses olnud maa majandus kosuma just Põhja-Saksa linnades. Siin oli oluline rahvusliku identiteedi taasloomiseks inspireeruda kohalikest hansaaegsetest aitadest, mis rääkisid saksa kaubanduse hiilgeaegadest. Nii on Hamburgi jt. linnade 1920. aastate klinkrist tumedaid kontorihooneid kuulus arhitektuuriuurija Kenneth Frampton nimetanud hanseaatlikeks megaliitideks.

Vaatamata meiegi kuulumisele Hansa liitu ei oma need klinkerfassaadid paeses Tallinnas mingit identiteeti ja näitavad pigem kohalike sakslastest ärimeeste ja arhitektide kultuurieelistusi, mis üsna suvaliselt importisid Saksamaalt ilminguid. Samas rikastavad klinkerfassaadid oluliselt Tallinna muidu üsna üheülbalist linnapilti.

Mõlemale Tallinna majale võib leida küllaltki lähedaseid partnereid Hamburgis. EKA maja on üsna sarnane enam-vähem samaaegse Sprinkenhofiga, Pärnu mnt. majale pakub aga otsest eeskuju üks saksa ekspressionistliku arhitektuuri kuulsamaid näiteid arhitekt Fritz Högeri kavandatud Chilehaus (1923). See Tšiiliga kaubavahetust pidavale reederifirmale kuulunud hiigelsuur kontorihoone omab üht teravnurka, kus nurgal teravalt eendub maja nagu sisemine kiht. Just see võte on R. Natusele olnud eeskujuks analoogses situatsioonis nurka lahendades. Kui Chilehausil eendub nurgal teravalt kaugele lai karniis, mis loob laevanina metafoori, siis Tallinnas polnud sellised vihjed vajalikud ja teravnurga ülaosa on meil lõpetatud märksa 1930. aastate pärasemalt astmeliselt (võrdle näiteks B. Jofani kavandatud NSVL-i paviljoniga Pariisi Maailmanäitusel 1937). Hamburgi pärane on kogu tellislao muster, kuid ka skulptuuri sissepõimimine.

Kui EKA maja sissepääsu kõrvale telliti laternahoidjad skulptor J. Koortilt, kes selleks spetsiaalse klinkri põletamise ahju ehitas, siis Pärnu mnt. majal on püütud odavamalt läbi ajada ja I korruse nurgal on tüüpkividest laotud tagajalgadele tõusnud aastaarvuga 1935 kilpi hoidev lõvi. Tavalistest kividest sakiline lõvi sissepääsu kõrval esineb ka F. Högeri loomingus.

Pärnu mnt. majas juba eesti ajal elanud arhitekt Nikolai Kusmin on öelnud, et seda hakati arhitektide seas kohe Tallinna Chilehausiks kutsuma.Esitamaks neid kultuurisidemeid oli vaatlusaluse maja foto eksponeeritud 1997 Saksamaal arhitektuurinäitusel “Der Architekt Fritz Höger zwischen Hamburg und Holstein” ning Tallinna maja pilt toodi ära ka kataloogis (vt. Arhitektuurimuuseumis) ja bukletis.

1. 5. Arhitektist

Robert Natus (1890-1950) oli Viljandist pärit riidevärvali poeg. Õppis Tallinna Reaalkoolis ja Riia Polütehnilises Instituudis. Oli I maailmasõja ajal mobiliseeritud tsaariarmeesse, abiellus sel ajal kasakahetmani türte Eugeniega. Tänu enne sõda Riias sooritatud eksamitele oli 1924 Tallinna Tehnikumi esimene arhitektuuriharu lõpetaja, seega üldse I Eestis diplomeerunud arhitekt. R. Natus ehitas 1928 endale villa Seene 8 Nõmmel ja seal asus ülakorrusel ka tema büroo. Natus olevat raiunud kõva vene aktsendiga saksa keelt, tema eesti keel olevat olnud kehvake ja büroo kirjavhetus pidas tehnik Karl Utsal. Natuse loomingus on suur roll Nõmme sakslastele projekteeritud elamutel, kirikul ja koolil, lisaks turuhoone. 1920. aastatel olid tema kavandatud majad traditsionalistlikud, 1930. aastatel funktsionalistlikud. Tema loomingu olulisemateks saavutusteks on kaks Tallinna kesklinna klinkermaja, kuid suurematest ehitistest võiks veel mainida elamuid Kaarli pst. 5-7, Narva mnt. 78 ja Tartu mnt. 6, viimase tellija oli samuti Koch. Natus lahkus baltisakslasena Eestis 1939 ja asus elama Bad Wilsnacki, kust oli tema isa pärit, ent suri varsti turberkuloosi.

Natuse sajandi sünniaastapäeva puhul 1990 toimus tema loomingu ülevaatenäitus Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis ja ETV-l valmis saade temast.

1.6. Hilisemad muudatused

Hoone on säilinud küllaltki algsel kujul. Aja jooksul on esimesel korrusel ärisid liidetud. Roosikrantsi t. poolsel ühendatud poeruumis oli kuni “Roosa krantsi” poe tekkeni 1990. aastate keskel säilinud huvitav ja korralikult väljatöötaud 1950. aastate poesisustus lettide ja kappide-riiulitega, mis kindlasti oleks olnud säilitamist väärt. Kaduma on läinud hoovivärav.

1990. aastatel on välja vahetatud trepid ja välisuksed. Mõlemad on tehtud vanade järgi küllaltki täpselt, kuid kehvast materjalist, mistõttu lagunevad.

Pööning on osaliselt välja ehitatud, 1990. aastate alguses asus seal arhitekt-kunstniku Jüri Okase ateljee.